Aprillikuus ning mais, kokku kuuel õhtul, kogunesid Taebla raamatukokku julged inimesed, kes otsustasid võtta vastu väljakutse valmistada HKHK puutööõpetaja Epp Klimenko juhendamisel taaskasutuse põhimõtteid järgides lahttasku ehk vöökoti rahvariiete juurde. Või tegeleda muidu käsitööga. Siinkohal esitleme töötubade käigus valminud esemeid ning jagame osalenute muljeid ja mõtteid.

Epp

Valmistasin kotid kirjude sitsikangaste varudest, mida on teatavasti nõukogude naisel kastide kaupa – poodi minema ei pidanud. Käsitöö tegemise jaoks peab tänapäeval lihtsalt tahtmist olema, tuleb pihta hakata ning meeskonnavaimu toel liigutatakse mägesid.  Ma ilmselt ei oleks üksi neid kotikesi tegema hakanud ja oleks kodus edasi kudunud, kuid mõte koguneda raamatukogus tundus huvitav ning meie õhtutel valitsenud muhe meeleolu aitas kaasa – ma ei piirdunud ühe kotiga, vaid tegin kohe kolm tükki.  Väga hästi sobivad need kotid mobiiltelefoni ja pangakaardi ridikülideks piduliku kostüümi (rahvariide) juurde. Ja kingituseks sobivad ka väga hästi.

Ilme

Minu lahttaskud on samuti mõeldud rahvariiete juurde. Järgitud on taaskasutuse põhimõtet. Mäletate, vanasti olid sellised seinalinikud, kuhu oli peale kirjutatud “head und” või “pese end”  – tõin sellise kaltsukast ja sealt lõikasin põhikanga. Värviline sits, mida kasutasin kantideks, on pärit veel Vene aja jääkidest. Olen pärit Tarvastu kandist, kus kasutati naisteriiete kaunistamiseks palju ristpistet, seega võtsin tikitud motiivi sealt kandist.   Mul on kaks lapselast, tüdrukukesed, kes mõlemad saavad oma tasku. Taskute sidumiseks vööle on kasutatud käsitööpaela, mida õppisin punuma siin koos käies. Nagu mulle kombeks, võtsin võimalikest variantidest kohe teha kõige keerulisema paela, kuid sain Epu toel sellega hakkama.  Tikkinud olen nooruses palju, kuid praeguseks on need oskused nö uinuvas olekus. Tegin neid taskuid päris hea meelega, kuigi alguses mõtlesin, et oli mul nüüd seda tarvis. Tegin valmis ühe tasku ja pärast teise veel ja pean ütlema, et protsess oli väga nauditav. Taaskasutamine on meeldinud mulle kogu aeg – ka noorena tegin palju ümber vanadest asjadest. Asjade uuesti kasutamine annab kuidagi hea tunde, et pole raisku läinud ja samas on vastutus väiksem, kui lööd käärid mingi vana asja sisse, mitte uude kangasse. Kui vanasti pidi kogu aeg mõtlema, et mida ja millest teen, siis tänapäeval vajadus isetegemiseks puudub. Kui midagi on vaja, siis lähed kaltsukasse või turule ning  käsitöö on rohkem selline meelelahutus.

Eve

Tegin oma lahttasku, mõeldes oma  tumesinise kantidega vestiga Hanila rahvariietele. Kogu materjal, mida kasutasin, on pärit eelmisest sajandist. Ka mu ema oli juba suur koguja ning meie suvekodu teisel korrusel olevad kohvrid on täis nõukogude ajal varutud kangaid ja lõngu. Sel ajal ju osteti siis kui oli, mitte siis kui vaja. Inspiratsiooni sain Epu toodud näidetest meie esimesel kogunemisel. See tikand on tehtud tänu nõukogudeaegse lapse koolis õpitule. Ka nüüd, kui rahvatantsurühmas öeldakse, et kõik tikivad endale põlled, siis saan ikka vanade raamatute toel hakkama.  Nüüd, kui Epp võttis neid kogunemisi vedada, sain teada, kuidas käib linnusilmapiste ja varspiste jne – ega neid ikka kooli ajal ei tehtud. Mina küsisin Epult ikka väga palju, et kuidas midagi teha, olen tema kangajuppe kasutanud jne. Tegelikult teen käsitööd ka kodus – jätkan praegu rulookardinatele pitsi heegeldamist, millega alustasin juba 5 aastat tagasi. Mõnikord tõesti näpud kohe sügelevad käsitööd tegema ning  võimalus kelleltki küsida, et kuidas seda või toda teha, on väga teretulnud.

Pille

Valmistasin koti, mille tegemiseks sain inspiratsiooni internetist – Põhja-Ameerikast pärinev tubakakott, mida Epp mulle näitas. Linase riide sain Epu varudest, sisemine osa on tehtud poja pükstest ja hõbedased krõllid ostsin juurde poest.  Punusin Epu juhendamisel koti juurde südamepaela, mille tegemist nägin siin esimest korda. Kuidas kott vööle kinnitub, seda pean veel mõtlema. Need meie käsitööõhtud on olnud väga sümpaatsed ja seltskond turvatunnet tekitav. Algul oli tunne, et aega ju ei ole ja kui valmis ei saa, siis on jama jne. Kuid siis tulin kohale ja selgus, et ega teistel ka veel midagi valmis pole ja pole hullu midagi. See on väga hea, kui õpetaja on kogu aeg võtta, sest ega nende enda oskustega on nagu on. Mulle meeldis ka see, et kõik tegid isemoodi ja Epp juhendas kõiki kümmet versiooni. Näputööd õhtuti telekat vaadates mina muidu üldiselt ei tee. Kui, siis pigem värvin mandalaid. Kui võrrelda lugemist ja käsitööd, siis teinekord on tunne, et käsitööd tehes, eriti kui ei oska, tuleb pigem stress peale. Seepärast oli see väga tore, et Epp meid selliselt juhendas.

Ruth

Kuna Epp oli nõus vabatahtlikkuse korras sellist üritust juhendama, siis vähim, mida sain teha, oli ise ka kaasa lüüa. Esimesel korral, kui kõik mõtlesid, et millist lahttaskut nad tegema hakkavad, siis mina otsustasin minna hoopis heegeldamise teed. Ja nii sain teada, et heegeldada saab ka mustriga. Töövõtteid näitas Epp – ise poleks ma mingite asjade peale kohe kuidagi tulnud. Beeži lõnga saamiseks harutasin üles ühe kaltsukast saadud kampsuni, värvilised lõngad ja neerumustriline kangas on Epu varudest. Eks alguses tundus samuti, et aega on niigi vähe jne, kuid naljarikas õhkkond meie kogunemistel, oskaja inimese tugi  ja selline millegi kallal pusimine on andnud kõik kokku väga positiivse kogemuse. Mina väga tänan Eppu ja kõiki osalejaid!

Marina

Mina sattusin käsitööõhtule juhuslikult raamatukokku raamatuid tagasi tuues. Ma olen alati mõelnud, et kunagi hakkan tikkima, kuigi käsitööinimene pole ma kunagi olnud. Nüüd, kui oli selline võimalus, et keegi juhendab, siis mõtlesin, et kasutan selle ära. Lahttasku valmistamises otsustasin mitte osaleda ja käisin siin hoopis tikkimist proovimas. Ma ei tundnud enne neid inimesi, kes siin käisid, kuid see mind ei seganud. Peaksime ilmselt omavahel üldse rohkem suhtlema, muidu õhtuti vaatavad täiskasvanut telekat, lapsed on arvutites ja …. Suvel oli korra juhus, kui elekter läks ära ja korraga tulid inimesed rõdudele ja hakkasid omavahel suhtlema, mis oli väga tore.  Mina kindlasti sügisel osaleksin jälle, kui selline võimalus oleks.

Külli

Minu lahttasku veel valmis pole, kuid vaatamata sellele oli  osalemine mõnus. Elan siinkandis lühikest aega ning usun, et kui kedagi ei tunne, siis alati on võimalik tuttavaks saada. Olen sedalaadi käsitöökursustel osalenud ka varem, näiteks lapikursusel ja sellised asjad on mind alati huvitanud.  Nii et kui vähegi aega on ja töö lubab, siis tahaks osaleda ka edaspidi.

***

Kas muhedad taaskasutusõhtud raamatukogus jätkuvad ka sügisel?

Aeg näitab 🙂