Olen avastanud, et sarnaselt loodusele on inimestegi elus hooajad. On olemas hooaegu, mil väliselt toimub vähe, maad katab külmus ning hing on raagus kui talveunes puu. On hooaegu, mil inimsisemus – kui lumivalge kirsipuu – õitsema lööb. On hooaegu, mil helgust, valgust ja selgust on nii palju, et hämarust ei märkagi.
Ja on hooaegu, kui meie sees valminu saab küpseks ning meie küljest eemaldub see, mida me enam kinni hoida ei suuda vōi saa. Mida enam püüan end soovitavasse hooaega suruda või möödunusse takerdun, seda enam segadust ma enda sisse loon.
Inimene otsib õnne valemit. Mulle tundub, et killuke sellest valemist ongi tabada ja mõista oma elus valitsev hooaeg, seda aktsepteerida ning teha ainult seda, mis antud hooajal mõistlik on. Miks? Sest iga hooaeg valmistab ette järgmist. /T.Seppel/